Miks SPEC ehk teoreetiline töö ei ole hea mõte?
On ebaeetiline oodata ühe valdkonna spetsialistidelt tasuta tööd
Speculative work ehk spec work ehk eesti keeles teoreetiline töö tähendab tööd, mille näidiseid või tulemusi tahab klient enne näha, kui on sõlmitud leping ja kokkulepitud tasus. Ehk siis tegu on kujundustöö või töödega, mille puhul disainer teeb tööd lootes saada selle eest tasu, kuid mille eest tasu saamine ei ole sugugi kindel.
Kuidas teoreetiline töö aset leiab?
Kuulutatakse välja konkurss, mille jooksul kogutakse kokku kümneid, kui mitte sadu kujundusi. Valitakse välja üks võitja ja makstakse talle tagasihoidlik auhinnaraha. Ülejäänud osalejad peavad kahjuks leppima sellega, et nad ei saanud tehtud töö eest tasu.
Klient võtab mitmelt erinevalt disainerilt või agentuurilt töö näidised, mis on tavaliselt mõne suurema projekti üheks osaks. Klient valib endale enim meeldinud töö välja ja jätkab selle ühe disaineri või agentuuriga koostööd. Ülejäänud osalejad peavad kahjuks leppima sellega, et nad ei saanud tehtud töö eest tasu.
Miks see ei ole hea mõte?
Selleks, et saada disainimaailmas parimaid tulemusi on vajalik koostöö kliendi ja teostaja vahel. Kasutades eelmainitud võimalusi on enamasti olemas küll ülesande püstitus, kuid puudub reaalne kontakt, ideede analüüsimine, tagasisidestamine, kooskõlastamine ja töö lõplik vormistamine. See tähendab, et parimaid tulemusi on väga raske, kui mitte võimatu saavutada. Nii teostatud kujundus võib parimal juhul olla visuaalselt kena, aga kuidas ta haakub muu ettevõtte kontseptsiooniga jääb täiesti juhuse hooleks, sest sellisel viisil tasustatud töö puhul ei ole disaineril kogu vajalikku infot ega suure tõenäosusega ka erilist motivatsiooni selle välja selgitamiseks.
Paljudele sellises vormis töövõimalustele saadetakse varem mitte käiku läinud kavandeid ja ebaoriginaalseid lahendusi. Öeldakse ju, et saad, mille eest maksad, aga kui tasu ei ole kindel, siis pole ka see ka motiveeriv teostajale. Kõige halvemal juhul võib juhtuda, et konkursile saadetakse plagiaat, sest sellisel viisil korraldatud töövõimalus ei eelda eetilist disaini ega isegi, et töö lähetajal oleks mingisugune kogemus või haridus disainerina.
Puudub igasugune kindlustunne, sest puuduvad lepingud disaineri ja tellija vahel. Kellele jääb autoriõigus, millised piirangud kehtivad disaini kasutuskorrale ja milles tellija ja teostaja üldse kokku lepivad? Ebakindlus tekitab pingeid ja võib valmistada hiljem mõlemale osapoolele asjatut peavalu. Tavalise tellimustöö puhul sellised probleemid puuduvad, sest disainer ja klient lepivad enne tööga alustamist kõigis mängureeglites kokku, tihti kinnitades seda ka kirjaliku lepinguga.
Igasuguse konkursi korraldamine võtab omajagu aega, ka kõigi tööde läbivaatamine võtab aega ja parima töö valimine võtab palju aega. Siinkohal tekib ka küsimus, kes valib parima töö välja ja millistel kaalutlustel, sest kui soovitakse disaineri tööd, siis ilmselt ei ole kliendil endal disainerit ega ka selle valdkonna teadmisi. Kes siis garanteerib, et valitud saab parim töö? Selline lahendus on rohkem loterii, kui reaalne tööpakkumine.
Kuidas siis käituda?
Mõned ajad tagasi lahkasime seda küsimust oma blogis ja selle kohta saab lugeda SIIT. Väga kokkuvõtlikult võib soovitada, et kaardistage kõigepealt projekti eesmärk, sihtgrupp, raamistik. Pange paika, kus hakatakse valminud disaini kasutama ning muidugi oma eelarve ja tähtajad. Edasi ei ole muud, kui valida välja sobiv disainer või agentuur, edastada oma soovid ja mõtted ning küsida hinnapakkumist!
Postitus sündis Agregaat OÜ kogemustele ja klientide vajadustele põhinedes ja ei pretendeeri absoluutsele tõele, kuid peaks aitama kaasa sobivate valikute tegemisele ning lahenduste leidmisele digitaalturunduse ja disaini valdkonnas.
Kui see postitus oli sinu jaoks kasulik, informatiivne või muul viisil mõnus lugemine, siis palun jaga seda kindlasti ka oma sotsiaalmeedias!
Sinu Agregaat Vormime fantaasiad visuaalseteks elamusteks ja sõnad meeldejäävateks tekstideks!
#agregaat #digitaalturundus #sotsiaalmeedia #disain #abiksettevõtjale